Kingitud ratta suhu ei vaadata..

Meie üks endine töökaaslane Nikolai, kes on nüüd nii Formrite vabrikust kui ka Austraaliast lahkunud tagasi kaugele Bulgaariamaale andis Reelikale ratta, mis oli tema maja juures juba kõva 2 aastat seisnud ja omanikku oodanud. Ratas ise oli enamvähem töökorras ja vajas vaid kerget putitamist, millega sai isegi meie Benno hakkama, seega Manly vallutamine võis rattaga alata. Mina laenasin Ben´i ratast ja Reelika võttis teise ja sport võis alata.

Siin paar pildimeenutust: